Shereen
Olen pärit Süüria pealinnast Damascusest ja ausalt öeldes olin seal elades väga õnnelik. Mul oli seal palju sõpru ja tuttavaid. Alati kui tänavale läksin, siis ikka kedagi oma tuttavatest kohtasin.
Süürias töötasin ma lasteaias ning vabatahtlikuna toetasin ka lastekodulapsi. Töö lasteaias sobis mulle väga! Kui mu poeg Omar sündis, siis suutsin ainult kaks kuud kodus olla- läksin väga ruttu lapse kõrvalt tagasi tööle. Süürias on lasteaiad veidi teistsugused kui Eestis- hakkame seal juba kolmeaastastele õpetama tähestikku, matemaatikat.
Ülikoolis õppisin ma araabia keelt ja islami kultuuri, aga kahjuks sõja tõttu jäid minu õpingud pooleli.
Eestisse jõudes hakkasime üsna kohe tegelema Süüria toiduga ja siin ma näen, et inimesed hindavad seda. Olen väga palju oma abikaasat Mustafa´d siin söögitegemise osas õpetanud- ikka selleks, et saaksime kahekesi kõike teha. Näen, et siin on mul söögitegijana kindlasti rohkem tulevikku kui lasteaiakasvatajana. Olemegi nüüd võtnud suuna selle peale, et Tallinnas süüria toitu pakkuda. Siiani oleme enamasti täitnud tellimusi, aga eks aeg näitab, kas jõuame kunagi ka oma toidukohani.
Eestisse jõudsime me 2016. aasta aprillikuus. Meie pere otseselt ei valinud Eestit, vaid Kreekas meile pakuti, kas tahaksime tulla siia. Googeldasin Tallinnat ja nägin, et lapsel on siin väga hea õppida. Ütlesin Mustafale: „Lähme, sest Omari tuleviku jaoks oleks see hea!“
Praegu arvan, et meil vedas, et sattusime siia. Olen käinud ka Soomes ja Rootsis, aga Eestis meeldib mulle rohkem. Siin on nii rahulik ja sõbralik atmosfäär. Me ei vaja suurt linna.
Oleme püüdnud alustada oma elu ka Liibanonis ja Türgis, kuid süürlastena oli see väga keeruline. Kuna olen päritolult kurd, siis Türgis oli raskusi nii elamispinna kui töö leidmisega. Türgist püüdsime kolm korda põgeneda ja kui viimaks väiksesse kummipaati ja öösel merele saime, siis jõudsime ka päris surmasuhu. Meie kummipaat läks katki ja hakkas vett sisse ajama. Viskasime kõik kohvrid merre. Kui lõpuks piirivalve meid päästis, ei saanud ma väga kaua aega nuttu pidama. Sellist kogemust ei soovi ma kellelegi.
Põgenikuna tunnen, et pean ise pingutama selle nimel, et oma elu heaks teha. Kui me Tallinnasse saabusime, siis kaks nädalat hiljem juba läks mu abikaasa siin tööle. Meiega ollakse siin sõbralikud. Kui naeratad, siis naeratatakse vastu.
Kuna kannan pearätti, on näha, et mõnele inimesele valmistab meie siinolek muret. Ükskord, kui mind ja minu last bussis kurja pilguga vaadati, ütlesin oma pojale Omarile: „Mine ja vii sellele inimesele kommi!“ Nägime, et suhtumine muutus kohe. Nüüd kannan ma alati kommi kaasas. Minu abikaasa kutsub mind isegi „komminaiseks“.
Tundus, et ka meie naabrinaine alguses natuke kartis meid. Aga olen talle pakkunud meie toite ja ta on väga lahkeks muutunud. Inimesed ei ole siin halvad, vaid lahked. Lihtsalt kui ise oled avatud, siis suudad ka suhteid luua ja sinuga räägitakse. Praegu on meil muidugi veel keelebarjäär- põgenikena saime alguses 100 tundi eesti keelt õppida, kuid see ei ole olnud piisav. Peame edasi õppima.